Mul on sünnipäevadega alati probleem. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks neid tähistada. Vaid sellepärast, et mu sünnipäev on 2. jaanuaril. Kujutate ette? Kõik on veel jõuludest ja aastavahetusest väsinud. Keegi ei taha enam süüa. Keegi ei taha enam juua. Keegi ei taha enam tantsida. Ja mina istun oma toas ja mõtlen: “Noh, jälle üks aasta, kus ma olen unustatud.”
Just sel aastal otsustasin, et ma ei lase sel juhtuda. Mitte et ma oleksin pidanud suure peo. Aga ma otsustasin, et ma teen midagi, mida ma ei ole kunagi varem teinud. See oli 2. jaanuari hommik. Lumi sadas. Linn oli vaikne, nagu oleks kõik ühiselt otsustanud magada lõunani. Mulle helistas mu ema. Ütles “palju õnne” ja siis “kas sa oled pettunud, et ma tulla ei saa?” Ei. Ma polnud pettunud. Ma olin harjunud.
Istusin voodi serval, vaatasin telefoni ja mõtlesin: mis teeb mind õnnelikuks? Mitte kingitused. Mitte tort. Vaid võimalus. Tunne, et homme pole kõik sama, mis täna. Ja siis ma meenutasin, et mu kolleeg rääkis kuskil mingist koodist. Ta ütles: “Kui sa registreerid ja selle koodi sisestad, siis saad midagi lisaks.” Ma ei pööranud siis tähelepanu. Aga nüüd, oma sünnipäeva hommikul, hakkas see mõte tunduma nagu kutse.
Ma otsisin üles. Vavada bonus code oli see, mida ta mainis. Ma ei teadnud täpselt, mida see tähendab, aga ma olin uudishimulik. Ma polnud kunagi varem online kasiinos mänginud. Aga midagi selles – võib-olla see, et see oli minu päev, võib-olla see, et lund sadas ja keegi ei oodanud minult midagi – pani mind proovima.
Registreerimine oli kiire. Ma sisestasin koodi. See andis mulle mingi boonuse. Ma ei saa täpselt öelda, kui palju, sest ma ei jälginud alguses eriti. Ma lihtsalt nägin, et mu konto ei olnud tühi. Mul oli midagi, millega mängida. Ilma et oleksin pidanud kohe oma raha panema. See tundus nagu kingitus. Sünnipäevakingitus. Mitte keegi teine ei andnud mulle midagi, aga see leht andis.
Hakkasin mängima väikeste panustega. Valisin teema, mis tundus lõbus – mingid seikluslikud džungli loomad. Lõvid, elevandid, papagoid. Ma keerutasin aeglaselt. Ei kiirustanud. Tundsin, nagu oleksin üksinda kohvikus, kus mängib vaikne muusika ja keegi ei torma. Vahel kaotasin mõne sendi. Vahel võitsin. See oli mõnus. Mitte närvesööv. Lihtsalt… olemas.
Ma mängisin vist tund aega. Ehk rohkem. Ma ei vaadanud kella. Lumi akna taga muutus paksemaks. Mu telefon oli vaikne – keegi ei helistanud. Ja siis, ilma igasuguse hoiatuseta, tuli rullidele kombinatsioon, mida ma polnud varem näinud. Papagoi. Papagoi. Elevant. Ei. Oot. Ma vaatasin uuesti. Papagoi. Papagoi. Papagoi. Kolm papagoid. Ma naersin. See oli nii loll. Aga number, mis sinna juurde tuli, ei olnud loll. See oli 670 eurot.
Ma istusin liikumatult. Lumi sadanud. Minu sünnipäev. Ma olin lihtsalt tahtnud veidi aega veeta, mitte mõelda sellele, et keegi ei tulnud külla. Ja nüüd oli mul ees number, mis oli suurem kui mu üür. Ma ei teadnud, mida tunda. Segadust? Rõõmu? Süümepiinad? See tundus liiga lihtne. Liiga… lahke.
Siis ma tulin mõistusele. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ma pean selle välja võtma. Ma ei tohtinud mõelda “ah, panen veel natuke”. Sest see on see lõks, millest kõik räägivad. Ma vajutasin väljavõtte nuppu. Süsteem küsis paar küsimust. Ma vastasin. Kõik läks libedalt. Raha oli minu kontol enne lõunat.
Panin tagasi toolile. Vaatasin aknast välja. Lumi oli lõpetanud. Päike tuli pilve tagant. Ma mõtlesin: “See on kõige imelikum sünnipäev, mis mul kunagi olnud on.” Mitte sellepärast, et ma sain raha. Vaid sellepärast, et ma tegin midagi, mida ma ei oleks kunagi pidanud tegema. Ma võtsin riski. Ja see tasus ära. Aga tead, mis on kõige parem osa? Ma ei kartnud. Ma ei olnud närvis. Ma olin lihtsalt uudishimulik ja väsinud ja natuke üksildane. Ja see kombinatsioon töötas.
Mida ma selle rahaga tegin? Ma ostsin endale talvejope. Päris sooja. Sellise, millel on kapuuts ja palju taskuid. Ja ma võtsin oma vanaema lõunale välja. Ta oli ainuke, kes mulle sünnipäevaks helistas peale ema. Ta elas Pärnus. Ma läksin talle külla, võtsin ta autosse, sõitsime restorani. Ma maksin arve. Ta küsis: “Kust sul raha on?” Ma ütlesin: “See on sünnipäeva ime.” Ta ei küsinud rohkem.
Ma olen mõelnud, kas ma peaksin seda uuesti tegema. Kas ma peaksin veel vavada bonus code otsima või proovima uut mängu. Aga ma ei tea. See kord oli eriline. See oli minu päev. Ja ma kardan natuke, et järgmine kord pole ma sama rahulik või sama õnnelik. Ma kardan, et ma hakkaksin taga ajama. Ja see oleks vale.
Nüüd, kui keegi küsib minult, mis oli mu parim sünnipäev, ma räägin selle loo. Mitte raha pärast. Rõõmu pärast, mida ma tundsin, kui ma mõistsin, et üksildane päev võib muutuda millekski muuks. Et sa ei vaja pidu ega palju inimesi. Sa vajad lihtsalt ühte head hetke. Ja vahel tuleb see kohast, kus sa seda kõige vähem ootad.
See oli 2. jaanuar. Nüüd ma ei karda enam oma sünnipäevi. Ma tean, et alati on võimalus teha midagi ootamatut. Ja isegi kui see ei too raha – toob see alati loo. Ja head lood on ka omamoodi võit.
